“Ja nende talupoegade pealik oli Ivo Schenkenberg, ühe Tallinna müntmeistri poeg, wapper, südikas noor mees, kes oma talupojast sõjarahwa igasugu käskude ja ametite kaudu Saksa korra ja wiisi järele wälja oli õpetanud. Ja need talupojad, ühes Saksa ja Rootsi maasulastega, ei tunnud midagi armsamat, kui igal päewal ja ööl wenelasega taplust pidada, kus nad siis sagedasti ka wõitjaks jäid, mispärast Ivo Schenkenberki need, kes kadedad olid, Hannibaliks nimetasid ja tema talupoegi Hannibali rahwaks. Selle Hannibali ja tema rahwa wastu olid wenelased iseäranis waenulikud ja wihased.”
“Oliwad talupojad esite selle üle nurisenud, et Saksa kodaniku poeg nende üle päälikuks seati, siis oliwad nad sellesama päälikuga nüüd täieste rahul. Ivo “Schenkenberg oli wapper ja osaw sõjamees, täis kawalust ning kelmust, näost inetu, aga tugew kui karu, omaste wastu parajal kohal lahke ja wali, waenlaste wastu püsti kurat ise. Wenelased kartsiwad teda enam kui kedagi Rootsi kindrali. Teda nimetati „Eestimaa Hannibaliks“, sest et ta ilma kartuseta oma weikese salgaga waenlaste maa sisse tungis, nagu wanal ajal suur Karthaglane Hannibal wägewa Rooma riigi sisse oli tunginud. Ühtlasi oli Ivo ka selle poolest Hannibali sarnane, et ta ühest silmast pime oli.”
"Võib-olla ma ei pääsegi tagasi," naeris Ivo. "Pääsed, kui tead, et see, kes sind südamest armastab, ootab sind kogu oma tohutuma hingejõuga," naeris Pääsu vastu ja see naer oli ülimalt tõsine. Ivo pidi taas nentima, et see Kullamaa neiu oli ka küllalt sõnaosav. Siiski oli ta himu õrna silitaja vastu suur ning Ivo ei jätnud. Aga sitke talutüdruk toetas käed vastu asemeserva ning sosistas: "Su naine on juba liikvel." "Mis meil temast?" vaidles Ivo. "Meil ehk mitte, aga temal meist küll," ütles neiu, kuigi vahel talle näis nagu Ivo naine isegi soosiks nende vahekorda. Peaasi, et teda ennast rahule jäetaks. Nii see tegelikult oligi. Ja asi polnud üksnes selles, et Ivo polnud oma naist kunagi armastanud ega ka naine teda. See oli olnud jahe arvestusabielu, mida oli korraldanud peamiselt Ivo võõrasisa, müntmeister Paul Gulden.
“Eestlasel on Iwo Schenkenbergist (wenn Schenkenberch, nagu ta ise oma nime kirjutas) kindlasti vähemalt kaks pilti: üks kooliõpikust tuntud talupoegade väesalga juht — vapper Hannibal, teine kultusfilmis “Viimne reliikvia” esinenud äraandlik sõjapealik. Enn Kippeli või Edgar V. Saksa romaani "Iwo" julgeksin arvata vähem tuntuks. Kooliõpiku asjalikust ja kuivast tekstist filmi-Iwo pahelisele sarmile võistlejat ei ole, nii varjutab paratamatult ja paraku kinolinalt tuttav tegelaskuju tõelise. Ometi ei tähenda see, et tegelikkus oleks olnud ilmetum või igavam. “Tõelisest” Iwost pole veel piisavalt head lugu, mis suudaks filmikangelase troonilt tõugata. <...> Iwo iseloomu üle on raske otsustada. Kindlasti olid tal olemas sõjapealikule vajalikud omadused: ta oli vapper, kartmatu, osav, auahne, arukas ja piisavalt karmi käega, et olla autoriteet sadadele sõjameestele.”
“Selles inimrüsinas sammus auväärse mündimeistri ehk rae rahataguja Christoffer Schenkenbergi noorem poeg Ivo, keda vastlatega oli löödud selliks. Säärane keigarlik imede-maailm oli Ivole, kes kasvanud kristlikus karskuses ning vagaduses, uudiseks; peletislike põrguloomade, vigastatud värdjate ja rabelevate raisalindude nägemine täitis ta vagase südame jahmatava värinaga.”