- Kaadris: „Hukkunud Alpinisti hotell“
- Vestlusring filmimuusikast. Teater.Muusika.Kino 2017 (sept–nov) (I osa), (II osa), (III osa)
- Ardo Ran Varrese artikkel filmimuusikast ja intervjuud erinevate filmimuusikaga seotud inimestega
- Sven Grünbergi loeng Ööülikoolis. „Mõttemaastikke“
- Sven Grünberg saates Tähelaev
Õppeteema 2 / Õppetükk 2
„Hukkunud Alpinisti hotelli“ muusikast
„Hukkunud Alpinisti hotelli“ muusika
Arvo PärtPea ükski “Hukkunud Alpinisti hotelli” käsitlus ei pääse mööda filmimuusikast, mille kirjutas vaid 22-aastane Sven Grünberg. Sellele tööle sattus ta peaaegu juhuslikult pärast võtete lõppu, sest algselt pidi muusika kirjutama juba tunnustatud helilooja Arvo Pärt, seejärel samuti mainekas Kuldar Sink ning alles mõlema loobumisel jõudis järg Grünbergi kätte.
"Alguses pidi, jah, Pärt hoopis muusikat tegema. Kuna aga Pärt viimasel hetkel loobus, jäi kogu film minu kanda. Muusikat, mida Moskvas elektronstuudios salvestama hakkasin, kirjutasin alles rongis. Varem polnud lihtsalt füüsiliselt aega."
Olgugi et režissöör ei olnud helilooja tööga algselt absoluutselt rahul ning avaldas koguni veendumust, et see jääb noore looja viimaseks filmiks (Kruusmägi 2012), sai Grünbergist edaspidi üks kõige enam filmimuusikat loonud autor Eestis. Tema töö “Hukkunud Alpinisti hotellile“ on ennast selgelt ka laiemasse eesti muusikalukku kirjutanud.
"Filmi kuus muusikapala aga on ka nüüd, ligi nelikümmend aastat pärast esmalinastumist midagi täiesti erilist. Nendes kõlavad vastandid nagu klaustrofoobia ja avarus, inimlikkus ja robotlikkus, soojus ja otsatu külmus. Hingemattev ilu, jää ja lume silmipimestav sädelus. Kosmos tuli otse tuppa ja hinge. Tuli ja jäi."
– Margus Haav (ajakiri Muusika nr 11/2016)
“Hukkunud Alpinisti hotelli” filmimuusikat kuulates võib tähele panna, et see on väga erinev sellest, mida tollal, 1970. aastatel üldiselt Eesti filmimuusikana tunti. See pole mitte ainult ebaharilik, vaid paljastab ka terve muusikaloolise kultuurikihi. Filmi helikeelt mõjutas oluliselt tollal Sven Grünbergi paelunud progressiivne rokk. Selle jooni peegeldavad näiteks süntesaatori ja erisuguse muusikatehnoloogia kasutamine ning omapärane lähenemine muusika salvestamisele. Mitmeid “Hukkunud Alpinisti hotellis” kõlava muusika tunnusjooni on võimalik kuulda ka legendaarse Pink Floydi albumil The Dark Side of the Moon, mis tuli välja 1973. aastal. Grünbergi lugu “Nimetu” meenutab näiteks Pink Floydi laulu The Great Gig in the Sky.
"Kui Moskvas käidi lõpuks filmi üle andmas, siis käratanud Goskino ülemtsensor, KGB polkovnik Bogomolov, et muidu on nagu on, aga Pink Floyd tuleb küll ära koristada. Ja ei tahtnud kuidagi uskuda, et need lood tegi tegelikult üks noor eesti poiss."
– Margus Haav (ajakiri Muusika nr 11/2016)
Filmimuusika iseloom sõltub suuresti instrumentidest, millel pala on esitatud. Algusaegadel oli levinuim orkestrimuusika, kuid ka elektrooniliste instrumentide, eriti süntesaatorite kasutamine leidis filmimuusikatööstuses kiiresti oma koha. Sünteesitud ja isegi ebaloomulike heliseadetega eksperimenteerimine oli 1970. aastate rahvusvahelises filmimaailmas (ja laiemalt popmuusikaski) väga populaarne. Paljuski oli see seotud tolleaegse muusikatehnoloogia plahvatusliku arenguga.
Klõpsa pildile ja vaata videot:
Sven Grünberg oli üks Eesti esimesi elektroonilise muusika viljelejaid. “Hukkunud Alpinisti hotelli” muusikast on suurem osa salvestatud Moskvas EMS Synthi 100 süntesaatoril, mis oli Nõukogude Liidus ainus omataoline ja väga kallis. Sama pilli kasutati “tulnukaliku” heli loomiseks näiteks ka 1972. aastal esilinastunud filmis Doktor Who. Instrumendiga ühendatakse tihti ka vokooder, millega on võimalik inimhäält sünteesida ja moduleerida. Muide, ka Pink Floydi The Dark Side of the Moon salvestamiseks kasutati sama firma pilli EMS Synthi A. “Hukkunud Alpinisti hotelli” muusikas kuuleme veel näiteks harfi, timpaneid ja trummi. Muusika, mida filmis mängib hotellipidaja Snewahr harmooniumil, salvestas Grünberg aga koduorelil.
Üks “Hukkunud Alpinisti hotelli” helikeele iseärasus on sõnade asemel vokaliisi kasutamine. Näiteks laul “Nimetu” pakub väga omapärase muusikalise kogemuse, sest ei lase kuulajal sõnadele toetuda, vaid suunab läbi isikliku muusikalise taju tähendusi looma.
Lisamaterjal
infoVaata seda lehte tahvlis või lauaarvutis, siis saad lahendada ka põnevaid ülesandeid.