“Kevade” maailm

Tänavamoebränd Marat sidus oma uues kollektsioonis kokku COVID-19 ja “Kevade”. T-särkidele ja näomaskidele on trükitud kuulsad tegelased ja nende tuntud ütlused, näiteks Teele ütlemas “Kasi minema!”. Eesti Ekspressi, Marati ja Sangari kampaania eesmärk oli inimesi raskel ajal toetada ning meenutada neile Paunvere õpilaste vaprust.

• Kollektsioon Marati veebipoes

Toomas Kall otsib kogumikus Paunvere lõpp. Kuidas eesti kirjanikud „Kevadet“ kirjutaksid. 69 paroodiat" vastust küsimusele, kuidas eesti kirjanikud „Kevadet” kirjutaksid. Esimesed vastused — Mati Undi, Holger Puki ja Vaino Vahingu moodi „Kevaded” — ilmusid ajakirja „Pikker” 16/1975 paroodialisas „Käkker”, viimane — Mehis Heinsaare laadi „Kevade” — ajakirjas „Looming” 12/2017. Selles kogumikus jõuavad samade kaante vahele kõik kahekümne viie eesti kirjaniku kujuteldavad „Kevaded”, mis seni on ilmunud, lisaks tosin veel avaldamata paroodiat. Enamik neist uus-„Kevadetest” on kas lühemad või pikemad jutustused, kuid on ka luulet, samuti on esindatud aforismid (Arvo Valton), kuuldemäng (Jüri Tuulik), päevik (Tõnu Õnnepalu), kirjavahetus (Jaan Kaplinski), e-kirjavahetus (Mart Juur) ja koguni traktaat (Olev Remsu).

Katkend kirjanik Andrus Kivirähki jutust Eesti Päevalehes (06.09.2019) rubriigis “Nädala nägu” “Arno Tali kõhklused”, kus kirjanik heidab „Kevade“ tegelaste vahendusel nalja pensionireformi üle.

 Kui Arno koolimajja jõuab, pannakse ta ühe sassis peaga poisi kõrvale istuma. See keerab end üht- ja teistpidi, niheleb ja küsib viimaks Arnolt sosinal:

„Mis koolmeister rääkis? Kas ta seda ikka ütles, et esimesel võimalusel tuleb oma raha teisest pensionisambast välja võtta?“

Arno vaatab kartlikult ringi, sest teab, et tunni ajal juttu ajada pole lubatud, ja vastab vaikselt:

„Ei ütelnud.“

„Oi, mulle ütles küll! Mul oli suur pakk pensioniteemalist kirjandust kaasas. Kas sa seda tead: „Ameerika metsades“? Vaat kus oli mees, algul võttis välja raha teisest sambast, siis esimesest ja lõpuks kolmandast kah!“

„Kes see oli?“ pärib Arno sosinal.

„Kentuki Lõvi!“ kuulutab Toots ja vahib Arnole öökullisilmadega otsa.

Arnot jääb see jutt vaevama. Vahetunnis otsib ta üles naabritüdruku Raja Teele ja teeb temaga juttu.

„Mis sa arvad, Teele, kas peaks pensionifondi kogutud raha teisest sambast välja võtma?“

„Mis imelikku juttu sina räägid?“ imestab Teele. „Kust mina peaksin selliseid asju teadma?“

„Kas sina, Teele, ei mõtle siis pensionisammastele,“ küsib Arno veidi nagu haavunult.

„Ei! Kus mul see aeg! Mina pean ema aitama!“ seletab Teele tähtsalt.

„Mina mõtlen küll…“ tunnistab Arno. „Kõikse aeg… Teele, ütle mulle – kas sul oleks kurb meel, kui ma võtaksin oma raha teisest pensionisambast välja ja seda oleks hirmus vähe, nii vähe, et ei oskagi seda kuhugi investeerida?“

„No mis jutt see on!“ lööb Teele käsi kokku. „Miks mul peaks sellise asja pärast kurb meel olema? Mul ükskõik!“

„Minul küll oleks, kui sina…“ pomiseb Arno. „Kui sinu teine sammas…“ Ta neelatab valulikult. „Teele, hakkame üheskoos koolist koju minema?“ pakub ta siis.

„Ei, sinuga ma küll ei tule, ma käin parem Imelikuga,“ teatab Teele. „Sa ajad nii lolli juttu, et… Imelik ei räägi kunagi mingitest pensionisammastest, tema pakub kompvekki ja mängib kannelt ja laseb Tiugul kabeliaias hauakivide peal tantsida.“

Arno jääb nukralt vana paju alla seisma ja silitab selle krobelist koort. Vana paju on tema ainus sõber! Kui õige võtta raha teisest sambast välja ja toppida paju õõnde, võimalikult sügavale?

Karikaturist Ave Taaveti töö Eesti Päevalehes (20.03.2020) rubriigis “Nädala peegel” Kui Arno isaga koolimajja jõudis, oli koroona... , mis kasutab kevadest tuttavat kujundit, et kujutada koroonakriisist tingitud olukorda koolihariduses.

“Kevade” balleti lavastas 2009. aastal Vanemuise teatris Ruslan Stepanov. Lavastust esitas rahvusvaheline tantsijaskond, peategelase Arno rollis oli jaapani tantsija Takuya Sumitomo. Lavastaja selgitas oma kunstilisi valikuid: “Et lavastus oleks originaalne, pean ma suutma olla absoluutselt, otse pööraselt vaba, loobuma Oskar Lutsu kunstilistest kujunditest ja looma seeläbi omaenda esteetilise maailma, milles valitseb minu arusaam ilust ja harmooniast. (…) Üritan lavastuse üldist õhkkonda edasi anda peategelase Arno maailma kaudu, kasutades unenägude, allegooria, märkide ja sümbolite keelt.”

• Lavastus Vanemuise teatri kodulehel
• Kristiina Garancise arvustus Postimehes

uulsa eesti tänavakunstniku Edward von Lõnguse šabloonkunstiteos ilmus Palamuse poe seinale 2014. aastal. Töö seob Arvo Kruusemendi “Kevade” Quentin Tarantino “Pulp Fictioniga”: Arnot ja Tootsi kujutatakse legendaarsete palgamõrvarite Vincent Vega ja Jules Winnfieldina. Samaaegselt juhib teos tähelepanu Ameerika motiividele “Kevades”: pealkiri “Sure, koer!” viitab stseenile, kus poisid mängivad läbi stseene oma lemmikvesternitest. “Ameerika” loomaailma äratuntavaimad elemendid on Kentuki lõvi ja Tamasseri rauad. Kentuki Lõvi, keda tuntakse ka kui Daniel Boone’i (1734-1820), oli Kentucky asunduse rajaja. Tamasseri rauad viitavad aga Damascuse noale, mille Boone võttis põlisameeriklastelt Kentuckysse viiva Wilderness Roadi lahingus.

• Video Edward von Lõnguse teosest

Kohalikel aedviljadel ja ürtidel oli Paunvere õpilaste toidulaual tähtis roll. Ühes peatükis kujutab Luts õpilasi peenraid ette valmistamas: Toots segas kõik seemned kokku ja pani need ühte peenrasse, nii et oli võimatu öelda, kus iga taim on. Ütlust “Tootsi peenar” kasutatakse tänapäeval kirjeldamaks midagi mitmekesist ja korrapäratut. Näiteks perepraad “Tootsi peenar” Juulamõisa kohvikus kombineerib omavahel palju erinevaid koostisosi nagu ahjuliha, krõbekana, hapukapsas, hapukoor, praekartulid, köögiviljad, toorsalat, kurk ja tomat.

• Perepraad “Tootsi peenar” Juulamõisa kohvikus

Kentuki Lõvi pubi avati Pärnus 2011. aastal, ühes iseäralikus hoones, mida kasutati 19. sajandil talutoodete müügiks. Pärast seda kuulus see linnavalitsuse liikmele Carl Woldemar Normannile, seejärel sai sellest Smirnovi kauplus ja seejärel restoran. Kentuki Lõvi on Tootsi lemmiktegelane James Fenimore Cooperi romaanides. Tegelane põhineb Daniel Boone’il (1734-1820), kes oli Kentucky osariigi asunduse rajaja. Kentuki Lõvi kehastab Ameerika esimeste asutajate seiklusvaimu ning tema rolli Kentucky ajaloos peetakse sama suureks kui George Washingtoni oma Ameerika revolutsioonis.

• Artikkel Kentuki Lõvi pubist Pärnu Postimehes
• Aarne Ruben Ameerika rollist “Kevades”

Põhjala pruulikoda Tallinnas on andnud ühele oma õllele nimeks Kolumbus Krisostomus – nimi, mille pakkus välja Toots Kiire venna jaoks. Õlut laagerdatakse madeiravaadis, kusjuures Madeira on ka Portugali arhipelaag, kus Kolumbus teel Ameerikasse aega veetis. See nutikas nimetus viitab korraga “Kevadele” ja pruuli päritolule.

• Huno Rätsep nime Kolumbus Krisostomus päritolust
• Raadiosaade nime päritolust

Ajaleht Eesti Ekspress ning rõivabrändid Marat ja Sangar lõid valiku “Kevadest” inspireeritud meeme, et populariseerida oma COVID-19 kollektsiooni. Meemid ühendavad tuntud stseenid “Kevadest” päevakohase koroonaviirusega. Kogu kampaania nimetus on Koroonakevade 2020 ja selle juhtlauseks on “Hullud ajad nõuavad tugevat vaimu. Elame koroonakevade üle Eesti moodi!”

• Artikkel Eesti Ekspressis

Latipaci nime kannab vein, mille Joosep ja Kiir sahvrist varastasid ja millest end purju jõid. Kuigi Toots teatas, et “Latipac” tähendab “õige magus”, on nimel tegelikult teistsugune algupära. Ühe Tartu veinimüüja jutu järgi, keda Oskar Luts sageli külastas, sai Vene keisririigi ajal osta veini nimega Capital. Veinisort sai nii populaarseks, et üks konkureerivatest firmadest otsustas kasutada tagurpidist nime – Latipac. Nüüdseks on Latipac oma eelkäijast pareminigi tuntud ja seda müüakse tänapäevani.

• Artikkel Latipaci firmast
• Raadiosaade Latipacist Vikerraadios

Rakvere sotsiaalkeskuse seinal olev maaling loodi Eesti Vabariigi 100. sünniaastapäeva puhul korraldatud konkursi tulemusena. Keskuse korraldatud konkursi eesmärgiks oli tuua linnaruumi rohkem noorust ja nüüdiskunsti. Žürii valis välja Edgar Tedresaare töö, mis kujutab kuulsat stseeni “Kevadest”. Kunstnik kommenteeris: “Kui Arno kooli jõudis, teadis Toots juba rääkida, et Eesti vabariik saab kord 100-aastaseks.”

• Artikkel Rakvere EV100 konkursist

2019. aastal avaldas eesti räppar Madrus loo nimega “Paunvere”, mida võib lugeda “Kevade” muusikaliseks spin-off’iks. Laulus kirjeldatakse, mida Oskar Lutsu tegelased teevad, kui autor neil silma peal ei hoia. Kui Luts oma kirjatöö lauale jätab, korraldavad Paunvere legendaarsed elanikud peo.

• ”Paunvere” – Madrus
• Intervjuu Madrusega leheküljel Sky.ee

„Kevad südames” on muusikaline noortefilm 1985. aastast, mille režissöör on Mati-Jüri Põldre. Lutsu romaanist tõukuv lugu leiab aset noorte suvises laulu- ja tantsulaagris. Laagrielanikes on Lutsu tegelaste omadused selgesti äratuntavad: hõbehäälega Toomas, ilus tüdruk Elle, diskofänn Tõnis ja tõreda loomuga õpetaja. Lapsed harjutavad Lutsu “Kevade” põhjal valmivat lavastust, aga midagi läheb valesti ja peaosatäitja – põhineb mingil määral Tootsil – kaotab hääle. Siis tõuseb publikust Toomas ja hakkab laulma. 

• „Kevad südames“ leheküljel EFIS

Oskar Lutsu nimelist huumoripreemiat on eesti kultuuritegelastele välja antud alates 1987. aastast. Auhinda antakse inimestele ja kollektiividele, kes on rahvast kõige rohkem naerutanud. Nõukogude ajal olid kandidaatide väljavalijateks kolhoosi Kevade liikmed, huumoriajakirja Pikker toimetus ja Eesti Kirjanike Liit. Esimesena anti preemia humoristile ja ajakirjanikule Priit Aimlale. Muuseas, Andrus Kivirähk pälvis selle preemia 1994. aastal. Tänapäeval toetab auhinna väljaandmist Kultuurkapital.

Oskar Lutsu majamuuseumi hoone Tartus oli kirjaniku viimane elukoht. Külastajatel on võimalus piiluda askeetlikku kabinetti ja külalistetuppa ning tutvuda kirjaniku elu ja loominguga. Püsinäituse fookuses on kirjaniku elu ja viljakas kirjanduslik töö, aga peale selle ka teatri ja filmi roll tema tegelaste muutumisel müütilisteks kangelasteks, keda ka uued põlvkonnad oma lugudesse põimivad. Oskar Lutsu majamuuseum on Tartu Linnamuuseumi haru.

Šabloontehnikas tehtud Oskar Lutsu portree asub Tartus kirjaniku majamuuseumi aia peal. Portreed saadab tsitaat Lutsu romaanist “Suvi”: “Ei noh, kui te nüüd nalja ei tee, siis on see küll päris kena nali.” Töö polnud algselt muuseumiga seotud ning selle valmistas Tartu tänavakunstnik SirLudvig.

•  SirLudvigi tööde blogi

Palamuse apteek on ajalooline hoone, kus Lutsude pere elas. Kuigi Oskar sündis seal lähistel Järvepera külas, elas ta Palamusel neljandast eluaastast peale ja käis kohalikus kihelkonnakoolis. Kingsepatöökoja ja maja Veskijärve ääres ehitas tema isa Hindrik Luts. Kui perekond ära kolis, müüsid nad maja Goldbergile, kes avas seal apteegi. Omanikud on tänase päevani säilitanud apteegi ajaloolise ilme. Lisaks tavapärastele rohtudele pakub apteek ka kohalikke tooteid nagu Punsli Õli. Kusjuures, Oskar Lutski õppis Tartu Ülikoolis farmaatsiat, töötas üle Eesti mitmetes apteekides ning teenis farmatseudina ka teises maailmasõjas. 

• Artikkel Palamuse apteegist Postimehes

Palamuse muuseum annab võimaluse näha Palamuse kihelkonnakooli nii, nagu see 1895. aastal välja nägi. Muuseumi ajalooline osa hõlmab klassiruumi ja köstri eluruume. Uues hoones avaneb külastajatel võimalus tutvuda “Kevade” ajaloolise taustaga ning saada ülevaade 19. sajandi koolielust. Püsinäitusel on ka mitu interaktiivset objekti – näiteks on võimalik mängida Lauri viiulit, panna käsi Tootsi taskusse või üritada sahvrist Latipaci veini kätte saada.

Peale Tootsi ja Teele valimise gümnaasiumis on Palamusel ja ka mujal üle eesti palju Oskar Lutsu pärandiga seotud traditsioone. Näiteks kannab üks kohalik rammumeeste võistlus nime Tõnisson, Arno Tali fond toetab maapiirkonnast pärit õpilaste ülikooliõpinguid ning Eesti külakooliõpetajatele jagatakse Õpetaja Lauri tiitlit. On ka teiste Lutsu töödega seotud traditsioone: Nuki, Iti ja Kusti valimine Nukitsamehe lasteaias (samanimelisest Lutsu lasteraamatust) ja iga-aastane köögiviljavõistlus, mis on saanud tõuke näidendist „Kapsapea”.

„Primavera Paunveres“ on eksperimentaalne performance, mis sulandab Oskar Lutsu loo kokku Igor Stravinsky balletiga “Kevadpühitsus” (1913) ja Sandro Botticelli maaliga “Primavera” (u 1470). Selle lavastas 2017. aastal Ugala teatris Sasha Pepeljajev. Lavastaja vastandab Arno ja Teele platoonilisele suhtele Stravinsky paganlikud motiivid ja Botticelli meelelised kujundid. Lugu on samaaegselt ajatu ja väga modernne. Just nagu “Kevade” oli Arvo Kruusemendi esimene film, oli „Primavera Paunveres” Pepeljajevi diplomitöö Viljandi Kultuuriakadeemias.

• Lavastus Ugala teatri kodulehel
• Intervjuu Sasha Pepeljaeviga ERR-i portaalis

Katkend Tarmo Tanila artiklist “Arno Tali tootluse otsingul”, mis ilmus Äripäevas 30.09.2014 ja kus autor loob kujutluspildi, kuidas otsivad praegusel börsil tootlust Arno Tali ja teised „Kevadest“ tuntud tegelased.

Kui Arno isaga börsile jõudis, oli rahatrükk juba alanud. Arno oli tulnud otsima kohta, kuhu ülikooliõpingute tarvis kogutud sääste mõistlikult investeerida, kuid arvutiekraanidelt paistvad börsiindeksite tipptasemed muutsid ta kohmetuks. Arno kõndis vaikselt mööda börsitoa seinaäärt suure tabloo poole, kuhu kuvati suure kiirusega ja hulgakaupa börsiuudiseid. „Saa tuttavaks Bloombergi terminaliga, väga vajaliku tööriistaga iga investori jaoks,“ kuulis Arno äkitselt selja taga tuttavat häält. See oli õpetaja Laur. „Kui tahad investeerimisel edu saavutada, siis pead palju harjutama,“ kõlas tema õpetajalik manitsus. Arno märkas Bloombergi terminali juures veel teisigi tuttavaid poisse: Imelikku, Tõnissoni ja isegi Tootsi. „Mida nemad küll siin teevad?“ mõtles ta. Arno nägi, kuidas Kiir astus reipal sammul, kuid siiski veidi häbelikult Tootsi juurde ning küsis: „Kuule, Toots, ütle mulle üks ilus ja atraktiivne aktsia, millega kiiresti rikkaks võiks saada!“ „Ja mis mina selle eest saan, kui ma sind aitan?“ takseeris Toots tülikat tüütajat. „Kui see aktsia on tõesti hea, siis ma aitan sul tuludeklaratsiooni ära teha ja õpetan, kuidas vähem makse maksta,“ teatas Kiir tähtsa näoga. „Meest sõnast… Alibaba on see aktsia, mis su miljonäriks teeb,“ ütles Toots kamraadile. “Misasi, mis Ali, mis Baba?“ oli Kiir nõutu. Toots andis Kiirele pakutud aktsia lühendi ja sammus minema. Kiir astus arglikul sammul maakleri juurde ning ostis väikse summa eest Tootsi soovitatud aktsiat. „Ai, saadanas, kus see nüüd alles rallib!“ katkestas äkitselt börsitoa vaikuse Kiire kriiskav hääl. „Mis asi sul seal rallib?“ käratas köster Julk-Jüri. „Ali-baba, Ali-baba,“ kiljus Kiir edasi. Arno heitis pilgu Bloombergi terminalile. Kiir ei valetanud. USA börsil oli just toimunud kõigi aegade suurim aktsiate esmaemissioon ning hiinlaste internetifirma aktsia oli tõusnud ühe päevaga pea 40%, kasvatades suhtarvude põhjal niigi kalli ettevõtte turuväärtust veelgi kümnete miljardite dollarite võrra. Arno kõndis börsitoas ringi. Taamal rääkis õpetaja Laur parajasti Euroopa Keskpanga presidendist Mario Draghist, kes lubas lisaks varasematele intressimäära langetamistele veel kuni triljoni euro ulatuses varadega tagatud võlakirju ostma asuda. „Vot see on alles mees,“ hõikas Raja Teele, kui õpetaja rääkis, kuidas Draghi Euroopas üksipäini deflatsiooni vastu võitleb. Ka Tiugu, Visak ja veel mõni vaiksem poiss kuulasid noogutades õpetaja Lauri juttu ning arutasid omakeskis, millal oleks õige aeg euro languse peale panustama hakata. Ning kas valida uueks lemmikvaluutaks USA dollar või hoopis Norra kroon. Äkitselt täitus börsituba mädamuna ning käärinud kapsaste seguse lehaga, mis asjaosalistel pea ringi käima pani. Tõnisson oli oma portfelli lahti teinud. Tema Argentina võlakirjad olid hapuks läinud. „No oleks ma seda teadnud, et neil võlakirjadel mingit reaalset tagatist ei ole, ma oleks kohe kodunt ära läinud, kui Toots neid mulle pakkuma tuli,“ ohkas Tõnisson pahuralt.

Tuntud eesti kirjanik Andrus Kivirähk on Oskar Lutsu teoste põhjal kirjutanud mitu näidendit ja “Kevadine Luts” on üks neist. Näidendi lavastas esimesena Uku Uusberg 2012. aastal Eesti Draamateatris. See räägib loo noorest Oskar Lutsust ja inimestest tema ümber sellal, kui ta töötas oma esimese romaani “Kevade” kallal. Lavastaja sõnul võib küll luua seoseid “Kevadise Lutsu” ja “Kevade” tegelaste vahel, kuid „ühtegi “Kevade” karakterit siin ei ole”.

• Lavastuse tutvustus ERR-i portaalis

Andrus Kivirähki näidend “Köster” esietendus Tallinna Linnateatris 2016. aastal. Nagu pealkirjast näha, on loo jutustajaks köster, pastori abiline ja Paunvere kihelkonnakooli pea. Kuigi Luts ei avanud tigeda ja äkilise loomuga köstri Julk-Jüri tausta, proovib Kivirähk ette kujutada, kes olid ta vanemad, milline oli ta väikese poisina ja kas seda poissi on võimalik veel tema täiskasvanuhingest leida. Kiviräha sõnutsi on Julk-Jüri „selline inimene, kes on lapsepõlve unustanud, kes on täiskasvanu suure tähega, kelle eesmärk on, et inimesed kannaksid oma hinge eest hoolt ja vallatlemist absoluutselt ei salli."

• Lavastus Tallinna Linnateatri kodulehel 
• Jan Kausi arvustus Sirbis

„Nõiutud kevade“ on Toomas Suumani näidend, mida mängiti esmakordselt 2012. aastal Palamuse muuseumis. Episoodid Lutsu elust on põimitud värvikate lugudega tema tegelastest. Pealkiri viitab Lutsu viimastele eluaastatele, mil ta kahtles, kas ta oli oma elus peale “Kevade” kirjutamise üldse midagi saavutanud. See meistriteos paistab oma meistrit kummitavat, põhjustades sisemisi heitlusi ja armutut eneseanalüüsi. See näitab Lutsu teistsugust külge – mitte klassiku, vaid inimese oma. 

• Lavastus leheküljel Teater.ee
• Marie Killmani arvustus Postimehes

„Paunvere poiste igavese kevade“ lavastas Urmas Lennuk Rakveres 2018. aastal. Näidend hõlmab 20 aastat Paunvere ajalugu ja põhineb Oskar Lutsu romaanidel “Kevade”, “Suvi”, “Argipäev” ja “Tootsi pulm”. Peategelaseks on Kiir – ülbe ja argpüksliku loomuga õpilane, kelle motiive ja tausta originaaltekstis palju ei avata. Siiski, nagu täheldas Lennuk, peaks ka sellele tegelasele võimalus antama. Kiire peategelaseks valimisega soovis lavastaja mõista, mis on tema juures inimlikku ning, peaosatäitja sõnadega, proovis “Kiire tegelaskuju kuidagi Eesti klassikast ära päästa”. 

• Lavastus Rakvere teatri kodulehel
• Intervjuu Urmas Lennukiga ERR-i portaalis

Väike kohvik Palamuse muuseumis kannab Tõnissoni nime. Seda poissi, kelle eesnime “Kevades” kordagi ei mainita, näidatakse mitmes filmistseenis söömas. Pole ime, et tema armastus söögi vastu inspireeris ka muuseumikohvikule nimepanijaid. 

• Söögituba leheküljel Visitestonia

Tootsi ja Teele valimine on üks Palamuse gümnaasiumi vanemaid traditsioone. Tootsi aunimetus anti esmakordselt välja 1977. aastal, Teelet valitakse alates 1988. aastast. Salajases hääletuses osalevad nii õpilased kui õpetajad ning võitjad avalikustatakse novembrikuus kooli aastapäevaaktusel. Ristimistseremoonial vastavad võitjad küsimustele ja annavad vande. Idee käis välja Palamuse muuseumi asutaja ja pikaaegne direktor Vaike Lapp.

Tujurikkuja on Eesti telesaade, mis jooksis ETV-s 2008.-2015. aasta vana-aastaõhtutel. Saade oli tuntud oma provokatiivsete sketšide poolest, mis käsitlesid ühiskondlikult ja kultuuriliselt ajakohaseid teemasid eneseiroonia ja huumoriga. Üks sketšidest on tõukunud “Kevadest” – kujutatakse filmi emotsionaalset stseeni, kus Arno on külmetunud.

• Artikkel Tujurikkujast Vikipeedias

Oskar Lutsu teosed on mõjutanud ka eesti keelepruuki. Arvukalt on tsiteeritud ja parodeeritud "Kevade" alguslauset: "Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud." Levinud on teisedki Lutsu tegelaste repliigid – "Mis kinni ei jää, saab kinni löödud!" – "Oleks ma teadnud, et sa tuled, ma oleks kodust ära läinud." – "Mis sul seal kodus on?" "Lilled. Heinamaa. Päikesepaiste." –, samuti fraasid nagu "tamasseri raud" ja "Lible tegi, Lible tegi!". Suuresti teatakse neid siiski filmide järgi. „Kevadest“ pärit väljendid on tänapäevalgi rahva seas populaarsed ja üldmõistetavad ning leiavad igapäevaelus kasutamist.

 Mõned näited: 

„Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.“

Eesti oluline probleem on juba sajandeid olnud peidus Arno küsimuses Liblele: „miks sa jood?“

Levinud ka vastus: „kui purju ei teeks, ei võtaks tilkagi.“ (Lible)

„Kentuki Lõvi“ (Kiir Tootsile)

„Valu punanahkadele!“ (Toots - kaklus saksa poistega)

„Mis kinni ei jää, saab kinni löödud“ (kaklus saksa poistega)

„Maali köstri kartulikuhi ka peale ja ära parve unusta jõepõhja maalimast“ (poisid Tootsile maakera kohta)

„Ütle neile, et nad paneks rosinaid, nii et mustab, muidu aja teisi noaotsaga taga nagu narr“ (Toots Kiirele)

„Ütle üks ilus poisslapse nimi“ (Kiir Tootsilt)

„Kuus õuna, siis ütlen“ (Toots Kiirele)

„Sul ei ole uurigi, no mis mees sina siis oled“ (Toots jagab asju)

„Võta siis niisama“

„Löö onule patsi ka“

„Kah mul tita, või tema tahab koju. Mis sul on seal kodus?“ (Teele)

„Lilled, päikesepaiste, heinamaa“ (Arno)

„Kui tervet ei jõua, tee pool, aga hästi“ (Laur Tootsile)

„Lase kuuma triikrauaga üle, küll siis näed“ (piimaga kirjutamine)

„Kas sinna soola ka pannakse? … Eks ta siis ikka üks lurr on“ (Tõnisson rosinasupi kohta)

„Nagu Tootsi peenar“ (kõik segi paisatud)

„Lase üks polka, ma lähen Tali pruudiga tantsima“ (Toots Imelikule)

„Rotid viisid ära“ (Toots köstrile Kiire saapanööpide kohta)