Viimne reliikvia

1970. aastal esilinastunud Grigori Kromanovi „Viimne reliikvia“ on Eesti kõigi aegade populaarseim film. Selle tähelend ei piirdunud aga eestlaste seas vaatajarekordi purustamisega – linastused on toimunud enam kui 80 riigis. Olles ühelt poolt väga oma loomise ajastu nägu – ühiskonnakriitiline, eetilisest vaatest ja põgenemissoovist kantud – köidab see vaatajaid veel kümneid aastaid hiljem ka iseseisvas Eesti Vabariigis.

Selle filmi menu saladuseks ongi mitmeplaanilisus:

„sisaldades sugemeid nii mõõga ja mantli filmide traditsioonist [...], romantilisest seiklusfilmist, vesternist (ehk selle sovetlikust mugandusest eastern’ist) kui ka paroodilist sorti komöödiast.“

Eva Näripea

„Viimse reliikvia“ stsenarist, debütant Arvo Valton pani Liivi sõja päevil aset leidva loo kirja Eduard Bornhöhe jutustuse „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad“ (1893) põhjal. Sellest lähtudes õnnestus aga režissööril koos toimetaja Lennart Meriga muundada venestamisaja vaimust kantud kirjandustekst sisuliselt nõukogude vastaseks filmiks. Vabaduse ja võõraste võimu teemat vahendavad seejuures kõige selgemalt Paul-Eerik Rummo kirjutatud laulusõnad, mille viisistas Uno Naissoo ning esitas protestilauljana tuntud Peeter Tooma. Õnnelikult lõppevale filmiloole lisandub pildi ja laulusõnade koosmõjus ajaloolise fataalsuse mõõde.

1968. aastal püüti maailma „inimnäolisemaks“ muuta nii kapitalistlikus Lääne- kui sotsialistlikus Ida-Euroopas. Muutusi pooldavad meeleolud tõid inimesed tänavatele, kuid nii Pariisi mai kui Praha kevad suruti vägivalla abil maha. See kõik tekitas lootusetust, kuid inspireeris samal ajal väga paljusid loojaid ja ühiskonnakriitilisi teoseid kirjanduses, filmis ja teistes kunstides. Filmiteadlane David Norman Rodowick on nimetanud 1968. aastat pöördeliseks ja pöörde olemuseks kunstis on tema järgi ühiskonna muutmise soovi asendumine teadvuse muutmise sooviga. Filmikunstis seostab ta seda ühiskonnakriitikaga, mis ühtlasi desakraliseerib kunsti ja teeb temast sotsiaalse tunnetusvahendi. Kriitilise hoiakuga kaasnes anarhia deklareerimine, vägivald ja põgenemine ühiskonnast (Rodowick 1994).

Ka Eesti filmilugu peegeldab seda muutumist ilmekalt. Teadvuse muutumist ja vägivalda vahendab Kaljo Kiisa „Hullumeelsus“ (1969), põgenemist rahvusmeelsusesse kujutavad Grigori Kromanovi dokumentaalfilm „Meie Artur“ (1968) legendaarsest lauljast Artur Rinnest ja Arvo Kruusementi „Kevade“ (1970). Kromanovi „Viimne reliikvia“ ühendab need motiivid üheks tervikuks. See „reageerib totalitaarsele ühiskonnale ja 1968. aasta Euroopale seiklusega, nii kangelase kui ka idee seiklusega.“ (Peeter Torop). Tervikuna on film korraga lootusrikas ja lootusetu, väärtustades kõrgeimat kõlblust ja tunnistades samal ajal vastuhaku mõttetust.

Ühtaegu lustliku, põneva ja mitmekihilise filmina väärib „Viimne reliikvia“ kindlasti ka täna põhjalikumat tundmaõppimist. Siinne materjal pakub selleks ühe võtme: kronotoobi ehk aegruumi analüüsi. See põhineb arusaamal, et kõikidel lugudel on olemas mingisugused ajalised ja ruumilised tunnused ning just nende kaudu pääseme kõige paremini ligi loo maailmale ning autori mõttele. „Viimse reliikvia“ puhul oleme eristanud kolme aegruumi ehk maailma. Esimene neist on sündmuste aegruum, milles keskendume Liivi sõja ajastu (pseudoajaloolisele) vahendamisele. Teine on tegelaste aegruum, milles jälgime sündmuseid peategelaste vaatepunktist. Kolmandas, autori aegruumis vaatleme filmi loojate sõnumit 1960ndate aastate lõpu ajaloolises kontekstis.