“Kevade” kaanonis

Kultuurisemiootikud Juri Lotman ja Boris Uspenski on kultuuri määratlenud kui “ühiskonna mälu, mis ei kandu edasi geneetiliselt” (1984: 3). Kultuur hõlmab kõiki tekste, tavasid, uskumusi, seadusi ja traditsioone, mis inimesed kunagi välja on mõelnud. Kultuurimälu, nagu ka geneetiline kood, aitab meil eluks vajalikke teadmisi säilitada ja uute tingimustega kohaneda. Uus põlvkond ei pea kunagi otsast alustama, sest kultuurimälu ulatub kaugemale inimese elueast ning ühendab minevikku, olevikku ja tulevikku.

Kultuurimälu ei iseloomusta niivõrd mäletamine kui hoopis unustamine. Kuna meie mälumaht on piiratud, on unustamine inimeste ja kultuuride puhul tavaline, samas kui mäletamine on erand. Saksa antropoloog Aleida Assmann on eristanud aktiivset ja passiivset kultuurimälu (ibid 98). Esimesel juhul nähakse mineviku elemente osana olevikust: neid näidatakse muuseumites, õpetatakse koolis, mainitakse igapäevaelus. Teist tüüpi elemente hoitakse keldrites ja ladudes. Uurija seostas esimese tüübiga mõiste kaanon, teisega mõiste arhiiv. Kultuurimälu iseloomustab aktiivse ja passiivse mälu lõputu kahekõne. Nendevahelised piirid on paindlikud: ka klassikaliste kirjanike kuulsus võib tuhmuda, samas kui perifeersed nähtused võivad saada keskseteks. Konkurents on väga tihe ja vaid väike osa tohutust ajaloost omandab õiguse kanoonilisele staatusele.

Oluline on eristada kanoonilisi tekste lihtsalt populaarsetest. Assmann rõhutas, et kaanon “ei ole hit-list, see on ajaloolistest muutustest iseseisev ja immuunne ühiskondliku maitse tõusude ja languste vastu” (2010: 100). Turg veenab meid sageli, et kõige uuem on kõige väärtuslikum – iga päev satuvad meile ette edetabelid nagu “raamatud, mida peab lugema”. Kuigi mõned kirjapandud asjadest võivad tõesti kanooniliseks saada, läheb suurem osa neist millalgi moest välja ja unustatakse.

Veel ei ole välja uuritud, millised omadused mingi teksti kanooniliseks teevad. Tavaliselt rõhutavad kriitikud kaht põhjust: teksti sotsiokultuuriline asjakohasus ja selle sisemised esteetilised omadused. Itaalia kirjandusteadlane Angela Locatelli pakkus välja kolmanda seletuse: suured tekstid erinevad vähemtähtsatest, sest “need seisavad vastu enda küllastamisele, ka kõige targemate ja keerukamate tõlgenduste poolt, neid samas lõputult seda tegema kutsudes ja sundides” (2004: 182). Me hoopis naaseme nende tekstide juurde ikka ja jälle, leides iga kord midagi uut.

Sõna “kaanon” pärineb religiooniloost. Kitsamas mõttes tähendab see teksti, mida on peetud pühaks ja mida hoitakse muutumatuna. Lisaks tähendab kanoniseerimine kristlikus kirikus mingi isiku pühaks kuulutamist (ibid 100). Ilmalikku ellu võeti see mõiste üle klassikakaanoni tähenduses. Erinevalt religioossest kaanonist pole see nii kindlaks määratud, vaid on avatud muutustele.

Kaanoni roll on väga suur. See ei aita säilitada mitte ainult pühasid tekste, kunstiteoseid või ajaloosündmusi, vaid ka ühiskonna kultuurilise identiteedi vorme. Kaanon on hariduse ja kunsti aluseks: kanoonilisi tekste esitatakse teatrilavadel ja kontserdisaalides, pannakse välja näitustele ja müüakse raamatupoodides. Poliitilise vahendina aitab kaanon edasi kanda kindlaid väärtusi ja maailmavaateid. 

Ideoloogiliste funktsioonide tõttu peetakse kaanonit mõnikord manipuleerimisvahendiks, mille vastu peaks võitlema. Näiteks feminismi ja postkolonialismi esindajad rõhutavad, et mitmetes kanoonilistes teostes kujutatakse eri inimrühmi ebaõiglaselt. Selleks, et peegeldada nüüdisaegseid väärtusi, peab kaanon lakkamatult muutuma ja laienema. Siiski tuleb hoolikalt järele mõelda, enne kui vabaneme tekstidest, mida me peame asjakohatuks, sobimatuks või aegunuks. Kunsti eesmärk ei ole mingi kindla maailmavaatega sobida – vastupidi, see pakub meile imelist võimalust mõista seisukohti, mis on meie omadest erinevad.