Kujundus ekraanil

Kunstiline maailm ilma loota on võimalik, kuid võimatu on ette kujutada lugu ilma maailmata, milles see aset leiab. Väikese liialdusega võib väita, et kõige suurem roll filmi maailma manamisel on just heliloojal ja kunstnikul. Üheskoos režissööri ja operaatoriga tõlgivad nad sõnalise stsenaariumi kinolinal “elavateks” piltideks.

"Jah, oleme naljatamisi Tõnu Virvega arutanud, et on kaks loojat: Jumal ja kunstnik. Kõik ülejäänud on teostajad. Ka režissöör teostab ennast selles süsteemis, mille kunstnik talle on loonud. Seda naljajuttu ei tasu puhta kullana võtta. Lõpuni küll päris nii ei ole, kuid sedasi on ilus mõelda."

– Toomas Hõrak

Filmiloo maailma analüüsimiseks kasutatakse mõistet misanstseen. See pärineb algselt teatrikunstiga seotud prantsusekeelsest sõnast mise-en-scène, mis otsetõlkes tähendab “lavale pandud”. Misanstseen hõlmab endas kõike seda, mida kaamera vahendab – võttepaika, dekoratsioone ja valgustust, näitlejate välimust ning esemeid, mida nad kannavad või kasutavad, samuti kadreeringut, ehk seda, mil viisil on eelnimetatu kaadrisse paigutatud.

Tõnu VirveNende vahenditega luuakse tunnetatav keskkond, mis pakub vaatajale teadmisi loo ja selle tegelaste kohta, kuid samas suunab ka vaataja hoiakut nähtava suhtes ning loob meeleolu ja õhustiku. Ka kaadris taustale jäävad pisiasjad võivad mõjutada seda, kui veenev filmimaailm vaatajale paistab. Näiteks esemete materjalid – me ei pruugi osata sellele otseselt viidata, kuid kui näeme ajastufilmis uuemaid materjale või tegumoode, tekitab see meis selgelt tajutava ebakõla. Ka “Hukkunud Alpinisti hotell” on selles plaanis huvitav näide: olgugi ulmelugu, leiab see aset küllalt realistlikus maailmas, ent ometi on raske vastata küsimusele, kus ja millal täpsemalt tegevus toimub.

Filmikunstnik alustab oma tööd alati stsenaariumi analüüsist ja seejärel kombineerib joonistamise, maalimise, arhitektuuri, disaini, dekoreerimise ja inseneeria alaseid teadmisi. Üha sagedamini lisanduvad nimetatutele aga ka digitaalsed vahendid. Nende hulgas on nii algusest lõpuni arvuti abil loodud kujutised kui üksikud eriefektid. Suur osa tänastest filmidest võetakse üles liikuva kašee ehk maskiga - näitlejad esitavad stseeni rohelisel taustal ning järeltöötluses “istutatakse” tulemus sobivasse ruumi. Filmikunstniku väga mitmekesist ametisisu peegeldavad ka eri keeltes levinud nimetused: inglise keele ruumis nimetatakse filmikunstnikku produktsiooni disaineriks, saksa keeles aga näiteks filmi arhitektiks. Eestis saab nii filmi- kui teatrikunstnikuks õppida stsenograafia erialal.

Kunstniku kui ruumi looja ja korrastaja esimene ülesanne on niisiis tõlkida sõnaline stsenaarium vaadeldavaks kujundiks või visuaalseks kontseptsiooniks. See on sisuliselt metafoor, millest lähtuvad nii filmikunstniku kui talle alluvate dekoraatorite, võttepaikade otsijate ja kogu kunstiosakonna edasised täpsemad valikud nii tegevusruumide, kostüümide kui kõige muu kaadris nähtava osas. Seega ei ole filmikunstniku ülesandeks kunagi pelgalt loo taustaks jääva ruumi dekoreerimine - tema töö on alati just nimelt loo teenistuses. See on üks oluline jutustamise ja režissööri sõnumi edastamise vahend.

 Saame eristada ka täpsemaid ülesandeid ja disaini üldsuundi vastavalt eesmärgile:

• äratuntava ruumi loomine, mis tekitab meis võluva tunde, et lugu toimub meile tuttavas maailmas või teadaoleval ajaloolisel perioodil või siis, vastupidi, markeerib, et lugu toimub ulmeilmas ja annab teadmised selle põhitunnuste kohta;
• tegelaste omaduste ja emotsioonide rõhutamine. Mõne tegelasega seotud ruumis ja selles leiduvates objektides pannakse tegelase omadused või vaatepunkt visuaalselt vastu kajama – tema päritolu, huvid, ainelised ja vaimsed võimalused, see, kas ta mõjutab oma ümbrust või on, vastupidi, keskkonna positiivse või negatiivse mõju all jne; 
• dekoratiivne funktsioon keskendub atmosfääri ja emotsiooni loomisele;
• sümboliline funktsioon seisneb teema vahendamises visuaalsete kujundite kaudu, mis eeldavad märkamist ja tõlgendamist.

Alati sõltub kujundus ka domineerivast vaatepunktist ehk sellest, kelle lugu jutustatakse ja kelle poolt, kuidas jutustaja toimuvast aru saab ja sellesse suhtub.

Nagu filmimuusika puhul, on ka kujunduse üheks oluliseks väljakutseks ruumilise pidevuse tunde loomine. Filmis ühe paigana kujutatu võib tegelikult asuda mitmes erinevas võttekohas. Nii oli see ka Hukkunud Alpinisti hotelliga. Seetõttu on kujunduses eriliselt olulised ruumilised üleminekukohad nagu uksed ja aknad, mis võivad nii toetada välis- ja sisekeskkonna ühtsena tajumist kui ka seda oluliselt häirida. Pidevuse ja sidususe loomine on filmi kujunduse ja muusika ühine funktsioon.