Muusika ekraanil
Filmihelilooja tööst, muusika rollist ja saamisloost
Sageli käsitletakse filmi eeskätt pildilise kunstina, mida heliline tasand on mõeldud lihtsalt toetama. Lähemal vaatlusel aga avaldub pildi ja heli tugev vastastikune mõju loo jutustamisel. Ka “Hukkunud Alpinisti hotellis” kõlav Sven Grünbergi muusika on selle ainulaadse filmimaailma loomisel asendamatu. Seda nii eripärase helikeele, edasiantava meeleolu kui ka filmi tervikuks sidumise tõttu.
Milleks filmile muusika?
Muusikat on filmide juures kasutatud alates kino sünnist. Helifilmi tekkeni 1920. aastate lõpul oligi elav muusika ainsaks heliks, mida kinosaalis kas pianisti või terve orkestri esituses liikuva pildi taustal kuulda võis. Muuhulgas oli selle eesmärgiks summutada müra, mida tekitas filmi esitustehnika.
Ka siis, kui salvestatud heli videomaterjaliga sünkroonimine võimalikuks sai, ei kadunud muusika kuskile, vaid on tänaseni üks filmide olulisemaid väljendusvahendeid. Ühtlasi täidab muusika mitmeid funktsioone, millega liikuv pilt üksinda toime ei tuleks. Neid on oma töös kirjeldanud näiteks Ameerika Ühendriikide filmi- ja kirjandusteadlane Kathryn Kalinak:
Muusika kujundab filmi meeleolu ja emotsionaalse tähenduse
Muusika aitab mõista, kuidas peaks ekraanil toimuvat tõlgendama – kas stseen on rõõmus või kurb, kas peaks tundma hirmu või kergendust jne. Kathryn Kalinak on seejuures filmimuusikat kirjeldanud kui “kõige tõhusamat koodi” (1992: 87) emotsioonide rõhutamisel, sest muusika keelt mõistavad sarnaselt ka erinevast rahvusest vaatajad. Ka pinge tekitamisel on muusika asendamatu, sest see võib anda vaatajale vihjeid millegi olulise peatsest toimumisest ka siis, kui see pildis ei kajastu. Muusika tempo aga võib ära määrata, kas toimuvat tajutakse kiire või aeglasena.
Muusika annab edasi tegelaste emotsioone ja hoiakuid toimuva suhtes
Tänu sobivale muusikale on võimalik aru saada, kuidas mõni tegelane end parasjagu tunneb. Kuna muusika tekitab sarnaseid tundeid ka vaatajas, on tal kergem tegelasega suhestuda. Sageli vaataja muusika kuulmist ei teadvustagi, vaid tunneb ainult sellega kaasnevat emotsiooni. Läbi selle on vaatajat ka lihtsam mõjutada – oskuslik muusikavalik paneb nii kurjategijale kaasa tundma kui kellegi õnnetuse üle naerma.
Muusika tugevdab filmiloo sidusust
Muusika abil on võimalik pehmendada üleminekuid ühest stseenist teise ning stseene seeläbi omavahel ühendada. Peale selle aitab sarnane muusika luua seoseid stseenide vahel, mis asuvad üksteisest kaugemal. Selleks kasutatakse vahel niinimetatud teemamuusikat või juhtmotiivi. Oma teema võib olla näiteks mõnel tegelasel, tegevuspaigal või ka situatsioonil.
Muusika tekitab (intertekstilisi) seoseid varasemate filmide jt heliliste kultuurinähtustega
Sellise võttega mitmekihistatakse ja rikastatakse filmi tähendusruumi. Sven Grünbergi loodud palad seostusid mitmete muusikaliste paralleelide tõttu näiteks legendaarse inglise rokkbändi Pink Floyd loominguga. Eesti režissöör Rainer Sarnet aga kasutas lõike “Hukkunud Alpinisti hotellist” muusikast oma lühimängufilmis “Tabamata ime” (2006), mis käsitleb konflikti filmikunsti ja filmitööstuse vahel.
Filmimuusika analüüsimisel eristatakse diegeetilist ja mittediegeetilist heli. Mõisted tulenevad kreekakeelsest sõnast “diegees”, mis tähistab jutustamist või kujutamist. Meeleolu mõjutav ja stseene omavahel siduv muusika on üldjuhul mittediegeetiline ehk looväline. Diegeetiline ehk loosisene muusika on osa filmis jutustava loo reaalsusest. Seda ei kuule ainult vaataja, vaid ka tegelased. Diegeetiline on näiteks muusika, mida keegi tegelastest parasjagu kuulab või mängib. Nii diegeetiline kui mittediegeetiline muusika võivad vastavalt loojate valikutele nii tõsta nähtava tajutavat realistlikkust kui lisada sellele hoopis esteetilisi efekte.
Ülaltoodud filmimuusika funktsioonide nimekiri ei ole ammendav, kuid küllap piisav, et toonitada väga mitmekesiseid võimalusi muusika kui väljendusvahendi kasutamisel. Sandra Marshall ja Annabel Cohen (1988) on filmijutustuse ja muusika koostoime kokku võtnud järgmise mudeliga:
Filmijutustuse ja muusika koostoime (Marshall ja Cohen 1988).
Diagrammil viitab kahe sõõri ristumisala (α) filmipildi ja muusika koosmõjus tekkivatele tähendustele. Samas tekitab muusika ka eraldiseisvaid seoseid (χ). Nii võime väita, et filmimuusikal saame eristada kaht olulisemat toimet. Esiteks rõhutab see autorite poolt valitud filmiloo elemente, tuues neid teiste seast esile. Teiseks suunab muusika vaataja tõlgendusi stseenides, mis võivad mõjuda mitmetähenduslikult.
"Filmi ruum on eelkõige heli ruum."
– Sulev Keedus
(Torop, Peeter. 2003. “Interview with Sulev Keedus.” Estonian Culture 2: 28–33.)
Enamasti loob helilooja filmile originaalmuusika, mida on võimalik vastavalt režissööri nägemusele kohandada. Mõnikord kasutatakse aga ka juba valmis muusikat. See on vajalik näiteks juhul, kui mõni stseen eeldab vaatajalt muusikapala ja sellega seotud kultuurikonteksti tundmist.
"Filmimuusika esmane ülesanne on võimendada filmi, toetada draamat. Filmimuusika elab peamiselt ikkagi filmi seatud piirides, üritades neid võib-olla vahepeal laiendada, lisada allteksti või pakkuda kontrasti."